Raamat läbi loetud

 algas see köik kui nägin ETV -s Anu saadet  ja seal tuttavat nime, mis edaspidisel uurimisel osutus minu lasteaiakasvandikuks ,sellest kirjutasin

SIIN

nii põnev raamat oli

Sain läbi loetud

Selfie Löuna Atlandil  Imre foto

 Kirjutasin Imrele :

Unistused täituvad.

Täiesti uskumatu. Olin mitu.päeva kois sinuga merel.Tormides ja tuultes ja hädades ja ilusatel hetkedel kui peesitasid laguunis ja suplesid läbipaistvas vees . Mis ma kartsin kogu aeg, et äkki tuleb juttu mõnest hirmuäratavast juhusest koledate haikaladega, aga õnneks nad hoidsid sinust eemale. Ma tegin reisi läbi kolme istumisega (võtsin raamatu kätte kolm korda pikemaks lugemiseks. ) aga sina olid reisil aasta ja neli kuud .Sul on väga väga hea kaitseingel sest niipalju oli selliseid ohtlikke olukordi milles sa pääsesidtänu kaitseinglile .Ja oma vaistule. Oeh ma kartsin natuke aga teadsin et kõik lõpeb hästi. Sa oled elus ja terve . Ja minu pisike marakratt on saanud suureks ja nii suure asjaga tulnud toime . Tänan sind . Ja sinu raamatusse pühendatud ridade eest. Neid olen lugenud iga päev ja mitu korda .

laguunis   Imre foto

Imre intervjuudest

loe

SIIT KLIKKA

Mis oli sel teel olulisim?
Sõitvalt jahilt mitte üle parda kukkuda ja olla heas passaattuules! Tekil purjedega tegeledes oli mul julgestusots ümber keha, et lainetes hüppavalt jahilt mitte maha libiseda. Oluline oli säilitada tasakaal ka võõrastes linnades, et elumere lained üle pea ei käiks. Suurim oht reisi katkemiseks oli raha lõppemine. Sõitsin umbes pool ajast kellegagi koos – kaks eestlast, üks tšehh, üks hispaanlane, üks inglane, viimase poole ringist tegin üksi. Madrused maksid kümme eurot päeva eest pluss söök


Kui pikad pikemad otsad tulid?
Pikk sõit oli 3000 miili Galápagoselt Markiisaartele. Pärast selle läbimist mõtlesin, et sooh, nüüd on see pikim ots tehtud. Kuid nii ei läinud. Pärast Vanuatut algas pikk ja tihe ratsutamine, tegin kolme kuuga 10 000 miili. Kõige pikem ülesõit tuli Lõuna-Aafrikast otse Roheneemele, 4100 miili, seda sõitsin 38 päeva. Lõuna- Atlandil oli plaan peatuda Püha Helena ja Ascensioni saartel, nagu Lennuk tegi, kuid mul oli otsas nii raha kui ka isu näha uusi saari. Viimast oli endalgi raske mõista, aga koduigatsus oli suurem, tahtsin ainult jõuludeks koju jõuda, mis siiski ei õnnestunud, sest passaattuul sai enne Roheneeme otsa.

Surmahirm?

Ojaa, isegi mitmel korral. No kuidas ei tule, kui vaatad, et suur laev tuleb otse peale! Raadiole ei vastatud ja kurssi ei muudetud, kuigi vilgutasin prožektoriga. Panin juba päästevesti selga ja olin valmis parve avama.... jaht on aeglane, kuid sain ikka eest ära.
Teine kord jõudsin mõelda, et kas selline ongi uppumine? Pärast Aafrikat Lõuna-Atlandil tuli uneajal selline murdlaine, et kokpit oli korraga vett täis. Uks oli kinni, kuid vesi tuli pragudest laia lehvikuna kajutisse. Palju tuli sisse ka ventilatsioonitorudest, mis on kokpiti ja kajuti vahel.
Pumpasin pilsipumbaga mis ma pumpasin, aga vesi kajutis tõusis kiiremini.
Spagetipakid, konservikarbid ja põrandaplaadid ujusid ja tagusid vastu jalgu.
Kolin, pime, tormihääled, ise trussikutes külmas vees. Siis jõuab küll kõik mõtted ära mõelda, et kas kuradi kurat nüüd lõpus ongi minek. Olin kohe vihane, et peaaegu terve ring on ära tehtud ja nüüd läheb laev alt ära. Arvasin, et kui tuleb üks laine veel, läheb jaht uppi, sest ta oli vesilastis. Teist lainet ei tulnud, sain jahi tühjaks pumbata.
Lõpuks sain ukse lahti teha ja viskasin ämbriga vett välja. Ülejäänud päeva kuivatasin oma elamist, mootori juhtmed olid käega katsudes pinge all, ridamisi hukkus elektroonikat. Läbimärg madrats oli siin väike mure.